Taimede istutamine
Enne istutamist tuleb taimed paigutada istutusalale vastavalt taimeplaanile koos konteineritega ning koha õigsuses veenduses istutatakse need mulda. Istutada on soovitav pilves ilmaga, hommiku või õhtu poole.
Taime kasvumuld peaks olema umbrohupuhas. Selleks on eelnevalt istutusala pritsitud herbitsiidiga või hoitud mustkesana. Kasvupinnas on eelnevalt läbikaevatud ja antud projektis ettenähtud peenrakuju. Kui istutustööd on planeeritud varakevadeks tuleb istutussaugud valmis kaevata juba sügisel. Istutusaugu läbimõõt peab olema 2…3 korda suurem, kui juurepalli või poti diameeter. Küllalt lai istutusauk on tarvilik, et taime ümber jääks suurem ala kobestatud pinnast. Noored juured arenevad kiiremini ja tungivad ümbritsevasse pinnasesse. On kindlaks tehtud, et juurte arenguks ideaalses pinnases ½ mahust moodustavad mulla osakesed ja ülejäänud ½ on vee ja õhuga täidetud tühikute päralt. Pealegi paikneb 90% juurtest, mis tegelevad vee ja mineraalainete absorbeerimisega, pindmises ca 30 cm paksuses mullakihis. Seega, mida tihedam ja kõvem on pinnas augu ümber, seda laiema võiks augu kaevata. Istutusaugu põhja pannakse mulda ca. 10 cm ja sellele komposti. Kui istutuspinnas on lahja (liivane) või raske (savine), kaevatakse auk oluliselt suurem ja vooderdatakse poolkõdunenud orgaanilise materjaliga, see kaetakse mullaga. Selline istutus vajab lisaväetamist lämmastikuga.
Enne istutmist on soovitav nii potiistik, kui ka juurepalliga istiku juurepall „uputada” sobiva suurusega veega täidetud anumasse nii, et vesi katab kogu kasvusubstraadi. Istutusauku valada samuti vett. See on eriti tarvilik, kui istutada kuivemal ajal ja pinnas on ülemäära kuiv. Niiviisi talitades niiskub veega läbi ka istutusaugu seinteks olev pinnas. Kui vesi on pinnasesse imbunud ja ka “uputatud” istik pisut tahenenud, eemaldada ettevaatlikult pott ja sättida istik auku. Istik peab vabalt sinna ära mahtuma, teda ei tohi istutusauku pressida. Jälgida juurekaela asukohta pinnase suhtes!!!
Taimede istutussügavus:
· seemikutega paljundatud - juurekael maapinnaga ühel joonel või 1-2 cm sügavamal (paremaks harunemiseks);
· roose - 2 cm juurekael mullapinnast sügavamale;
· poogitud seemneviljalisi – pookekoht maapinnast kõrgemal;
· luuviljalisi – juurkael 5-6 cm sügavusel mullapinnas.
Laiema augu puhul aitab istiku õiget istutussügavust määratleda risti üle augu asetatud sirge kepp või lauajupp.
Mullapalliga istiku võib istutada koos palli katva materjaliga juhul, kui on 100 % kindel, et see laguneb mullas olles kiiresti (materjal on valmistatud spetsiaalselt istikute pallimiseks). Kui ei ole materjali lagunemine kindel (näiteks kilejas materjal) või see tundub väga tihe ja pall on kenasti terve, siis on tark kattematerjal lahti sõlmida ja ettevaatlikult eemaldada. Kui pall on pehme ja/või purunenud, siis katet mitte eemaldada – muld ei tohi mingil juhul juurte ümbert ja vahelt välja pudeneda. Sellisel juhul tuleb teha terava noaga kattematerjalisse ridamisi püstlõikeid (juuri ei tohi vigastada!). Ka suure palliga istiku puhul tuleb toimida samal viisil. Püüdes suure juurepalli ümbert kattematerjali eemaldada võib palli kergesti ära lõhkuda – suur pall ei püsi ilma katteta lihtsalt koos. Seejärel täita istutusauk poolenisti mullaga ja tallata kinni. Nüüd sõlmige kattematerjali otsad tüve ümbert lahti ja pöörake tagasi. Kui pall oli vette sukeldamiseks liialt suur, siis tuleks nüüd istutusauk täita veega ja lasta sellel juurepalli ja pinnasesse imbuda. Pärast seda on paras aeg veel kord kontrollida, kas juurekael paikneb ettenähtud kõrgusel. Kui kõik on korras, siis võib augu täita lõpuni mullaga ja vajutada kinni. Puid ja põõsaid tallatakse kinni jalgadega, püsikuid aga käega tugevasti kinni surudes. Pärast kinnitallamist tuleb istiku ümber moodustada mullast ringikujuline vall, et kastmisvesi laiali ei jookseks ja kasta ohtralt. Istutamise protseduur lõpeb istutuskoha multšimisega.
Kas istutatud ilupuul on tarvis oksi kärpida?
Üldiselt on ilupuude istikud puukoolides vajalikul määral kujundatud ja istutusjärgseks lõikamiseks puudub vajadus. Nüüdseks on kõrvale heidetud ka oma-aegne teooria, mille järgi juurte massi vähendamisel tuli sama-aegselt vähendada okste hulka. Teisisõnu – võra maht tuli viia tasakaalu juurte mahuga. Katsed on näidanud, et puu juurdumine ja edasine areng on kiirem, kui teda istutamise järel ei lõigata. Suurem lehtede arv võimaldab suurema koguse kasvamiseks vajalike ainete sünteesimist. Lõikamine piirdub vaid vigastatud okste eemaldamisega. Võra hakatakse kujundama järgmisel aastal. Võib ka juhtuda, et esimese suve kasvuolud olid tagasihoidlikud ja / või antud puuliik on üldse aeglase sirgumisega. Sellisel juhul võib oksakääre tarvis minna alles kolmanda aasta kevadel. Paljud puud kasvatavad esimesel suvel peale istutamist korralikku juurestikku, alles teisel hooajal hakkavad nad ka võra laiendama ja jällegi tuleb lõikamisele mõelda vaid kolmandal kevadel.
Taime kasvumuld peaks olema umbrohupuhas. Selleks on eelnevalt istutusala pritsitud herbitsiidiga või hoitud mustkesana. Kasvupinnas on eelnevalt läbikaevatud ja antud projektis ettenähtud peenrakuju. Kui istutustööd on planeeritud varakevadeks tuleb istutussaugud valmis kaevata juba sügisel. Istutusaugu läbimõõt peab olema 2…3 korda suurem, kui juurepalli või poti diameeter. Küllalt lai istutusauk on tarvilik, et taime ümber jääks suurem ala kobestatud pinnast. Noored juured arenevad kiiremini ja tungivad ümbritsevasse pinnasesse. On kindlaks tehtud, et juurte arenguks ideaalses pinnases ½ mahust moodustavad mulla osakesed ja ülejäänud ½ on vee ja õhuga täidetud tühikute päralt. Pealegi paikneb 90% juurtest, mis tegelevad vee ja mineraalainete absorbeerimisega, pindmises ca 30 cm paksuses mullakihis. Seega, mida tihedam ja kõvem on pinnas augu ümber, seda laiema võiks augu kaevata. Istutusaugu põhja pannakse mulda ca. 10 cm ja sellele komposti. Kui istutuspinnas on lahja (liivane) või raske (savine), kaevatakse auk oluliselt suurem ja vooderdatakse poolkõdunenud orgaanilise materjaliga, see kaetakse mullaga. Selline istutus vajab lisaväetamist lämmastikuga.
Enne istutmist on soovitav nii potiistik, kui ka juurepalliga istiku juurepall „uputada” sobiva suurusega veega täidetud anumasse nii, et vesi katab kogu kasvusubstraadi. Istutusauku valada samuti vett. See on eriti tarvilik, kui istutada kuivemal ajal ja pinnas on ülemäära kuiv. Niiviisi talitades niiskub veega läbi ka istutusaugu seinteks olev pinnas. Kui vesi on pinnasesse imbunud ja ka “uputatud” istik pisut tahenenud, eemaldada ettevaatlikult pott ja sättida istik auku. Istik peab vabalt sinna ära mahtuma, teda ei tohi istutusauku pressida. Jälgida juurekaela asukohta pinnase suhtes!!!
Taimede istutussügavus:
· seemikutega paljundatud - juurekael maapinnaga ühel joonel või 1-2 cm sügavamal (paremaks harunemiseks);
· roose - 2 cm juurekael mullapinnast sügavamale;
· poogitud seemneviljalisi – pookekoht maapinnast kõrgemal;
· luuviljalisi – juurkael 5-6 cm sügavusel mullapinnas.
Laiema augu puhul aitab istiku õiget istutussügavust määratleda risti üle augu asetatud sirge kepp või lauajupp.
Mullapalliga istiku võib istutada koos palli katva materjaliga juhul, kui on 100 % kindel, et see laguneb mullas olles kiiresti (materjal on valmistatud spetsiaalselt istikute pallimiseks). Kui ei ole materjali lagunemine kindel (näiteks kilejas materjal) või see tundub väga tihe ja pall on kenasti terve, siis on tark kattematerjal lahti sõlmida ja ettevaatlikult eemaldada. Kui pall on pehme ja/või purunenud, siis katet mitte eemaldada – muld ei tohi mingil juhul juurte ümbert ja vahelt välja pudeneda. Sellisel juhul tuleb teha terava noaga kattematerjalisse ridamisi püstlõikeid (juuri ei tohi vigastada!). Ka suure palliga istiku puhul tuleb toimida samal viisil. Püüdes suure juurepalli ümbert kattematerjali eemaldada võib palli kergesti ära lõhkuda – suur pall ei püsi ilma katteta lihtsalt koos. Seejärel täita istutusauk poolenisti mullaga ja tallata kinni. Nüüd sõlmige kattematerjali otsad tüve ümbert lahti ja pöörake tagasi. Kui pall oli vette sukeldamiseks liialt suur, siis tuleks nüüd istutusauk täita veega ja lasta sellel juurepalli ja pinnasesse imbuda. Pärast seda on paras aeg veel kord kontrollida, kas juurekael paikneb ettenähtud kõrgusel. Kui kõik on korras, siis võib augu täita lõpuni mullaga ja vajutada kinni. Puid ja põõsaid tallatakse kinni jalgadega, püsikuid aga käega tugevasti kinni surudes. Pärast kinnitallamist tuleb istiku ümber moodustada mullast ringikujuline vall, et kastmisvesi laiali ei jookseks ja kasta ohtralt. Istutamise protseduur lõpeb istutuskoha multšimisega.
Kas istutatud ilupuul on tarvis oksi kärpida?
Üldiselt on ilupuude istikud puukoolides vajalikul määral kujundatud ja istutusjärgseks lõikamiseks puudub vajadus. Nüüdseks on kõrvale heidetud ka oma-aegne teooria, mille järgi juurte massi vähendamisel tuli sama-aegselt vähendada okste hulka. Teisisõnu – võra maht tuli viia tasakaalu juurte mahuga. Katsed on näidanud, et puu juurdumine ja edasine areng on kiirem, kui teda istutamise järel ei lõigata. Suurem lehtede arv võimaldab suurema koguse kasvamiseks vajalike ainete sünteesimist. Lõikamine piirdub vaid vigastatud okste eemaldamisega. Võra hakatakse kujundama järgmisel aastal. Võib ka juhtuda, et esimese suve kasvuolud olid tagasihoidlikud ja / või antud puuliik on üldse aeglase sirgumisega. Sellisel juhul võib oksakääre tarvis minna alles kolmanda aasta kevadel. Paljud puud kasvatavad esimesel suvel peale istutamist korralikku juurestikku, alles teisel hooajal hakkavad nad ka võra laiendama ja jällegi tuleb lõikamisele mõelda vaid kolmandal kevadel.