Muru hooldus
Muruhoolduse võtted on järgmised:
niitmine,
väetamine,
kastmine,
multšimine,
õhutamine,
rullimine,
umbrohutõrje,
haiguste ja kahjurite tõrje.
Ilusa muru võti on (1) õige rajamine ja (2) järjepidev hooldamine! Hoolduse vajadus on aga seotud murutaimiku liigilisest koosseisust ja muru enda funktsioonist.
Niitmine on üks peamiseid murude hooldusvõtteid. Õige niitmisviis ja kõrgus soodustab murutaimikute võsumist. Liiga madal niitmine vähendab aga fotosünteesiva pinna väiksuse tõttu ka juurte hulka, mis omakorda vähendab murutaimiku vastupidavust ilmastikutingimustele ja vähendab toitainete omastamist. Liiga madal niitmine soodustab ka umbrohtude ja sambla levimist murus. Optimaalseks niitekõrguseks loetakse 3-4 cm. Taimede kasvu soodustamiseks on soovitav nii kevadine esimese kui ka sügisene viimane niitekõrgus 5-6 cm. Niitmise sagedus sõltub muru kasvukiirusest, kuid taimedele mõjub paremini, kui korraga eemaldatakse vähem kui pool kogu taime kõrgusest. Seega niita tuleks pigem sagedamini kui harvemini. Tiheda niitmise eeliseks on, et niitejäänused võib multšiks murule jätta. Kui aga niitmisjäänuseid on palju ja need jäetakse murule, soodustavad haiguste levikut ja kahjustavad murust (kollaste laikude teke - muru suretamine).
Kastmine. Äärmiselt vajalik on kastmine põuaperioodil. Vastrajatud muru tuleks kasta tihedamini ja vähem korraga (10 l/m2), et hoida mullapind niiskena. Vanemat muru kasta aga harvemini ja suurema veekogusega. Muru kastmisel peab silmas pidama, et seda teostatakse korralikult st vähemalt 5 cm paksune mullakiht on märg. Sage ja põgus kastmine mõjub murule kahjulikult, sest taimedel areneb pindmine ja põuakartlik juurestik. Kasta on otstarbekas öötundidel, hilja õhtul või varahommikul. Päeval on aurustumise tõttu suur veekadu.
Et muru püsiks tihe ja värv roheline, on vaja teda regulaarselt väetada. Selleks on müügil spetsiaalsed muruväetised. Muruväetises on elemendid tasakaalus ja väetamisel kaasneb koos lämmastikuga alati vajalik kogus teisi taimede kasvuks vajalikke elemente. Väheseks võib jääda ainult kaaliumit ja mõnikord ka fosforit, mida tuleb sügisel eraldi väetistena juurde anda. Üldreeglina antakse väetise aastanorm murule jaotatult 3 - 4 osas. Väetamiseks sobivaim periood algab kevadel üks nädal pärast muru muutumist roheliseks ja kestab normaalsetel aastatel juunikuu alguseni. Kui juunikuu on põuane, siis tuleb väetamisest loobuda ja oodata vihmaperioodi. Suve teisel poolel võib muru väetada pärast põuaperioodi lõppu. Kastetavat muru tohib väetada ka vahepealsel ajal. Lämmastikurohket väetist ei ole soovitav anda vahetult enne põuaperioodi ja peale augusti keskpaika. Lämmastik intensiivistab taimedel hingamist ja sellega kaasnevat varuainete tarbimist. Põuaperioodil, kui vett napib, on nende juurdeloomine raskendatud ning ülemäärane varuainete kulu kurnab taimed välja. Augusti keskpaigast hilisem lämmastikurohke väetisega väetamine muudab taimed talveõrnaks ja ka vastuvõtlikuks seenhaigustele. Augusti lõpus või septembri alguses on soovitav muru väetada mõne sügisväetisega.
Multšimine on muru pinna katmine täiendava kasvukihiga. Vanades murudes lähenevad kõrreliste heintaimede võrsumissõlmed maapinnale, mistõttu noorte külgvõrsete varustatus veega väheneb. Täiendava kasvukihi laotamine viib võrsumissõlmkonna sügavamale, kus ta on vee ja toitainetega paremini varustatud. Saar (1979) soovitab multši valmistada 1 osast kompostist, 1 osast liivsavimullast ja 2 osast jämedast liivast. Sellist multši kulub aastas 2 kg /m2. Muru võib katta ka ainult liivaga. Liiv muudab pealmise mullakihi poorsemaks ja parandab taimejuurte varustatust õhuga. Multši võib kasutada ka muru tasandamiseks. Samuti on soovitav katta muru multšiga peale muru pealt paranduskülvi.
Muru rullitakse varakevadel. Seda on oluline teha vaid juhul, kui muutliku ilmastikuga talve tõttu esineb külmakergitusi. Rullimisega viiakse taime juured uuesti mullaga tihedasse kontakti. Rullida tohib muru alles pärast maapinna tahenemist. Liigniisket pinda rullides tiheneb muld ülemäära ja õhusisaldus selles langeb. M. Saare (1979) andmetel on sobiv rull 1 m lai ja 150-200 kg raske.
Kevadel on murupinna hooldamise esimeseks tööks pealmise kihi õhustamine ja surnud taimeosade ning kulu eemaldamine. Selle teostamiseks on järgmised võimalused:
1. Nugaõhustamine ehk vertikuteerimine (teostatakse masinaga, millel on ringlevad noad ja mis töötlevad ka mullapinda 1-2 mm sügavuselt). Tehakse vastavalt vajadusele 1-2 korda vegetatsiooniperioodil, enne kasvu algust ja augustis. Teostatakse alati kuiva ilmaga.
2. Sügavõhustamine sobib eriti raksetele muldadele. Teostatakse kas spetsiaalse tööriista või hanguda. Murupinda torgitakse ühe sentimeetrise läbimõõduga augud, mis täidetakse liivaga. Eraldatud pinnas riisutakse kokku ja kõrvaldatakse. Augud tehakse umbes 10 cm sügavused ja vahedega ca. 15 cm. Teostatakse ainult kevadel kasvufaasi alguses (aprillis) või sügisel.
3. Õhutamine erineb vertikuteerimisest selle poolest, et seda tehakse masinaga, mis kammib muru läbi ja ei puuduta mullapinda. Muru võib õhutada kogu vegetatsiooniperioodil keskmiselt üks kord kuus.
Umbrohtud, kui konkurenttaimed, nõrgestavad murutaimiku kasvutingimusi. Umbrohtusid tuleb korralikult hävitada (mehhaaniliselt või keemiliselt) juba enne muru rajamist. Keemiliseks herbitsiididega enne seemnekülvi on glüfosaate sisaldavad lahused (Näiteks Roundup), aga juba rajatud murust saab kaheidulehelisi raskesti tõrjutavaid umbrohtusid hävitada Staranega. Pritsimist ei teostata, kui temperatuur langev alla +15 kraadi. Umbrohtude tõrjeks võib kasutada ka suurema sisalduse ja kulunormiga lämmastikväetiseid.
Muru kahjustavatest haigustest on levinumad fusarioos; mille tekitajaks on lumiseen; kõrreliste jahukaste, kõrrerooste ja tüfoloos. Kõigi nende haiguste leviku massilisel esinemisel kasutada mõnda fungitsiidi.
Sambla tekkepõhjused:
liigne vari,
maapinna liigne tihenemine,
mulla liigne happesus,
liigne niiskus.
Samblatõrjeks kasutatakse murusulfaati, mis vähendab mulla happesust (sisaldab lämmastikku, väävlit ja rauda). Sammal muutub selle tagajärjel pruuniks ning rehitsetakse murust välja. Samblaeemaldajad põhjustavad kõnniteeplaatidele roosteplekke, seetõttu tuleks seda vältida kõnnitavatel murudel. Kui murust on peale tõrjet sammal välja riisutud, tehakse järelkülv. Järelkülvi võib teha kogu kasvuperioodi jooksul. Eelnevalt kobestatud (käpa või hanguga) mullale külvatakse seeme, mis kaetakse mullaga ja tihendatakse või rullitakse.
niitmine,
väetamine,
kastmine,
multšimine,
õhutamine,
rullimine,
umbrohutõrje,
haiguste ja kahjurite tõrje.
Ilusa muru võti on (1) õige rajamine ja (2) järjepidev hooldamine! Hoolduse vajadus on aga seotud murutaimiku liigilisest koosseisust ja muru enda funktsioonist.
Niitmine on üks peamiseid murude hooldusvõtteid. Õige niitmisviis ja kõrgus soodustab murutaimikute võsumist. Liiga madal niitmine vähendab aga fotosünteesiva pinna väiksuse tõttu ka juurte hulka, mis omakorda vähendab murutaimiku vastupidavust ilmastikutingimustele ja vähendab toitainete omastamist. Liiga madal niitmine soodustab ka umbrohtude ja sambla levimist murus. Optimaalseks niitekõrguseks loetakse 3-4 cm. Taimede kasvu soodustamiseks on soovitav nii kevadine esimese kui ka sügisene viimane niitekõrgus 5-6 cm. Niitmise sagedus sõltub muru kasvukiirusest, kuid taimedele mõjub paremini, kui korraga eemaldatakse vähem kui pool kogu taime kõrgusest. Seega niita tuleks pigem sagedamini kui harvemini. Tiheda niitmise eeliseks on, et niitejäänused võib multšiks murule jätta. Kui aga niitmisjäänuseid on palju ja need jäetakse murule, soodustavad haiguste levikut ja kahjustavad murust (kollaste laikude teke - muru suretamine).
Kastmine. Äärmiselt vajalik on kastmine põuaperioodil. Vastrajatud muru tuleks kasta tihedamini ja vähem korraga (10 l/m2), et hoida mullapind niiskena. Vanemat muru kasta aga harvemini ja suurema veekogusega. Muru kastmisel peab silmas pidama, et seda teostatakse korralikult st vähemalt 5 cm paksune mullakiht on märg. Sage ja põgus kastmine mõjub murule kahjulikult, sest taimedel areneb pindmine ja põuakartlik juurestik. Kasta on otstarbekas öötundidel, hilja õhtul või varahommikul. Päeval on aurustumise tõttu suur veekadu.
Et muru püsiks tihe ja värv roheline, on vaja teda regulaarselt väetada. Selleks on müügil spetsiaalsed muruväetised. Muruväetises on elemendid tasakaalus ja väetamisel kaasneb koos lämmastikuga alati vajalik kogus teisi taimede kasvuks vajalikke elemente. Väheseks võib jääda ainult kaaliumit ja mõnikord ka fosforit, mida tuleb sügisel eraldi väetistena juurde anda. Üldreeglina antakse väetise aastanorm murule jaotatult 3 - 4 osas. Väetamiseks sobivaim periood algab kevadel üks nädal pärast muru muutumist roheliseks ja kestab normaalsetel aastatel juunikuu alguseni. Kui juunikuu on põuane, siis tuleb väetamisest loobuda ja oodata vihmaperioodi. Suve teisel poolel võib muru väetada pärast põuaperioodi lõppu. Kastetavat muru tohib väetada ka vahepealsel ajal. Lämmastikurohket väetist ei ole soovitav anda vahetult enne põuaperioodi ja peale augusti keskpaika. Lämmastik intensiivistab taimedel hingamist ja sellega kaasnevat varuainete tarbimist. Põuaperioodil, kui vett napib, on nende juurdeloomine raskendatud ning ülemäärane varuainete kulu kurnab taimed välja. Augusti keskpaigast hilisem lämmastikurohke väetisega väetamine muudab taimed talveõrnaks ja ka vastuvõtlikuks seenhaigustele. Augusti lõpus või septembri alguses on soovitav muru väetada mõne sügisväetisega.
Multšimine on muru pinna katmine täiendava kasvukihiga. Vanades murudes lähenevad kõrreliste heintaimede võrsumissõlmed maapinnale, mistõttu noorte külgvõrsete varustatus veega väheneb. Täiendava kasvukihi laotamine viib võrsumissõlmkonna sügavamale, kus ta on vee ja toitainetega paremini varustatud. Saar (1979) soovitab multši valmistada 1 osast kompostist, 1 osast liivsavimullast ja 2 osast jämedast liivast. Sellist multši kulub aastas 2 kg /m2. Muru võib katta ka ainult liivaga. Liiv muudab pealmise mullakihi poorsemaks ja parandab taimejuurte varustatust õhuga. Multši võib kasutada ka muru tasandamiseks. Samuti on soovitav katta muru multšiga peale muru pealt paranduskülvi.
Muru rullitakse varakevadel. Seda on oluline teha vaid juhul, kui muutliku ilmastikuga talve tõttu esineb külmakergitusi. Rullimisega viiakse taime juured uuesti mullaga tihedasse kontakti. Rullida tohib muru alles pärast maapinna tahenemist. Liigniisket pinda rullides tiheneb muld ülemäära ja õhusisaldus selles langeb. M. Saare (1979) andmetel on sobiv rull 1 m lai ja 150-200 kg raske.
Kevadel on murupinna hooldamise esimeseks tööks pealmise kihi õhustamine ja surnud taimeosade ning kulu eemaldamine. Selle teostamiseks on järgmised võimalused:
1. Nugaõhustamine ehk vertikuteerimine (teostatakse masinaga, millel on ringlevad noad ja mis töötlevad ka mullapinda 1-2 mm sügavuselt). Tehakse vastavalt vajadusele 1-2 korda vegetatsiooniperioodil, enne kasvu algust ja augustis. Teostatakse alati kuiva ilmaga.
2. Sügavõhustamine sobib eriti raksetele muldadele. Teostatakse kas spetsiaalse tööriista või hanguda. Murupinda torgitakse ühe sentimeetrise läbimõõduga augud, mis täidetakse liivaga. Eraldatud pinnas riisutakse kokku ja kõrvaldatakse. Augud tehakse umbes 10 cm sügavused ja vahedega ca. 15 cm. Teostatakse ainult kevadel kasvufaasi alguses (aprillis) või sügisel.
3. Õhutamine erineb vertikuteerimisest selle poolest, et seda tehakse masinaga, mis kammib muru läbi ja ei puuduta mullapinda. Muru võib õhutada kogu vegetatsiooniperioodil keskmiselt üks kord kuus.
Umbrohtud, kui konkurenttaimed, nõrgestavad murutaimiku kasvutingimusi. Umbrohtusid tuleb korralikult hävitada (mehhaaniliselt või keemiliselt) juba enne muru rajamist. Keemiliseks herbitsiididega enne seemnekülvi on glüfosaate sisaldavad lahused (Näiteks Roundup), aga juba rajatud murust saab kaheidulehelisi raskesti tõrjutavaid umbrohtusid hävitada Staranega. Pritsimist ei teostata, kui temperatuur langev alla +15 kraadi. Umbrohtude tõrjeks võib kasutada ka suurema sisalduse ja kulunormiga lämmastikväetiseid.
Muru kahjustavatest haigustest on levinumad fusarioos; mille tekitajaks on lumiseen; kõrreliste jahukaste, kõrrerooste ja tüfoloos. Kõigi nende haiguste leviku massilisel esinemisel kasutada mõnda fungitsiidi.
Sambla tekkepõhjused:
liigne vari,
maapinna liigne tihenemine,
mulla liigne happesus,
liigne niiskus.
Samblatõrjeks kasutatakse murusulfaati, mis vähendab mulla happesust (sisaldab lämmastikku, väävlit ja rauda). Sammal muutub selle tagajärjel pruuniks ning rehitsetakse murust välja. Samblaeemaldajad põhjustavad kõnniteeplaatidele roosteplekke, seetõttu tuleks seda vältida kõnnitavatel murudel. Kui murust on peale tõrjet sammal välja riisutud, tehakse järelkülv. Järelkülvi võib teha kogu kasvuperioodi jooksul. Eelnevalt kobestatud (käpa või hanguga) mullale külvatakse seeme, mis kaetakse mullaga ja tihendatakse või rullitakse.